Lõppeva aasta lemmikud raamaturiiulilt

Aasta lõpus on ikka sobilik erinevaid kokkuvõtteid teha. Otsustasin siis teha väikese ülevaate sellest, mida head ma lõppeval aastal lugenud olen. Ehk saab keegi veel viimasel hetkel inspiratsiooni Jõuluvana kingikoti täitmiseks.

Kuna neid raamatuid, mis ma aasta algusest tänaseks läbi olen hekseldanud, on ligemale 30, siis kirjutan teile viiest, mis mind mingil põhjusel enim kõnetasid. Laon nad siia ritta selles järjekorras nagu nad mulle näppu jäid.

Kohe esimene raamat aasta alguses oli Michelle Obama “Minu lugu”. Selle tõi mulle Jõuluvana eelmisel aastal. Ma päris täpselt ei mäleta, miks ma just seda küsisin. Enne raamatu lugemist jättis Michelle mind pigem ükskõikseks. Enam mitte, sest see raamat oli lihtsalt nii-nii hea. Kaasahaarav esimesest leheküljest. Nii südamlikult kirjutatud ja täis headust ning usku inimestesse. Ja kui inspireeriv! Seda lugedes tundus mu elu nagu roosilõhnaline jaapanivann. Mitte, et ma oleksin kuidagi rahulolematu või Michelle’i elu oleks nii õudne. Pigem pani see raamat mind lihtsalt nägema teise pilguga seda, mis mul on. Ma ei ütle, et ma olen kõike elus kuidagi iseenesest mõistetavana võtnud, aga samas on asju, millele ma pole osanud piisavalt tähelepanu pöörata. Kasvõi kõige elementaarsemad võimalused nagu puhas vesi, turvaline kasvukeskkond, haridus. Või näiteks see, milline puhas vedamine on sünnipäraselt sattuda elama Euroopasse. Maailmas on jalaga segada paiku, kus pole piisavlt joogivett, napib arstiabi, lokkab kuritegevus, diskrimineerimine jne. Ka see keskkond, millest Michelle tuleb, on olnud kohati heitlik. Samas kirjeldab ta oma elulugu nii põnevalt ja värvikalt (ka ammuseid lapsepõlveseikasid), et lausa lust on lugeda. On kohti, mis panevad valju häälega naerma, on hetki, kus tuleb taskuräti järele haarata, oli kohti, mille ma pärast raamatu lõpetamist üle lugesin.

Matthew Walker “Miks me magame? Une ja unenägude vägi”. See jäi mulle raamatupoe reklaamis silma ja kohe esimesel sekundil oli selge, et mul lihtsalt ON seda vaja. See on raamat, mis peaks olema inimeseõpetuse kohustuslikus kirjanduses. Igal aastal, sest kordamine on tarkuse ema. Mathew Walker on uneteadlane. Nagu ta ise ütleb, kõlab see väga teaduse ja esoteerika piirimail kompamisena. Tegelikkuses on esoteerikast asi kaugel. Raamat põhineb sadadel teadusuuringutel ja on nii fakte täis pumbatud, et õhtuseks lugemiseks see väga ei sobi. Aju lihtsalt ei suuda seda uut infot vastu võtta. Mul oli juba kolmandiku raamatu peal tunne, et okei, nüüd on küll kõik öeldud, aga ei. Igal leheküljel oli jälle midagi uut ja üllatavat. Mis protsessid une ajal ajus ja kehas toimuvad, kuidas uni mõjutab mälu, vaimset ja füüsilist sooritust, tervist, miks varajane ärkamine on teismelistele loomuvastane, mille poolest erineb beebide uni täiskasvanute unest jne. Kokkuvõtvalt öeldes – tee endale ja teistele teene ning maga korralikult, ära näpista unetundide arvelt aega juurde. Proovisin siis omal nahal ära ja perioodil, mil mu ainus “aeg endale” oligi näpistatud unetundidest, jätsin kõik kell 22:00, kus see ja teine ning läksin magama. Selle tulemusena, oli mul lõpuks ikka sama palju “enda aega”, sest ma olin puhanum, õnnelikum, emotsionaalselt rahulikum, kehaliselt energilisem. Tänu sellele olin ma päeva ajal palju produktiivsem, ma ei vajanud enam lõunaund ja kõik hakkas paremini sujuma – sain tehtud kõik kodused toimetused, jõudsin mängida lastega ja mul oli ka piisavalt enda aega. Soovitan tungivalt lugeda! Ilmselt peaksin ka ise uuesti lugema, sest unetundide arvelt lugemine on taaskord päevakorras :D.

Thomas Hardy “D’Urbervillide Tess”. Võtsin selle kätte puhtast uudishimust, sest mitmes teises raamatus, mida ma olen lugenud, tsiteeritakse Tessi ja ühes raamatus oli see koguni peategelase lemmikraamat. Tahtsin lihtsalt teada, mis raamat see selline on. Nagu selgus, siis väga hea raamat, see seletab ka kirjandusklassika staatust. Selleks, et raamat mind tõeliselt köidaks, peab sinna olema peidetud palju emotsioone. Ja “Tessis” oli neid lausa kuhjaga! Tess on tänapäeva mõistes alles teismeline, kui selgub, et tema kauged esivanemad olid rikkad maadevalitsejad. Tessi pere praegune majanduslik olukord on aga pehmelt öeldes masendav. Isa saadab Tessi rikaste sugulaste juurde lootuses oma olukorda parandada. Edasi satub kaunis noor naine juba naisteküti vaatevälja ning head nahka sealt ei tule. Lisaks tuleb mängu meeldiv noormees ja Tessi minevik hakkab varju heitma tema võimalikule roosilisele tulevikule. Suhe, mis alles algas peab üle elama tõelisi katsumusi, kuid lõpuks võidab armastus ikkagi. Raamatul endal küll klassikaliselt õnneliku lõppu ei ole. Sõltub muidugi natuke, mida “õnnelikuks lõpuks” pidada. Kui selleks on romatilises suhtes olevate peategelaste kappamine valgel hobusel loojangusse, siis “õnnelik lõpp” puudub. Kui käsitleda õnne konkreetselt peategelase seisukohast, siis minu subjketiivsel hinnangul võiks seda isegi “õnnelikuks lõpuks” lugeda, sest peategelane leiab oma seesmise rahulolu, mis sest, et üürikese. Lisaks jäi see raamat “kummitama” veel mitmeks nädalaks, andes küllaga mõtteainet moraali, saatuse ja eluvalikute teemal. See oli mu selle aasta kõige lemmikum lugemine. Kui mõni kirjastus teeks kordustrüki, siis ostaksin ilmselt kaks raamatut – ühe loeksin kohe kapsaks ja teise kapsastaks tulevikus.

Susan David “Emotsionaalne paindlikkus”. See raamat sattus minu valdusesse nii, et ma liitusin Äripäeva raamatuklubiga ja liitujale oli kogu raamatuvalik ulmelise soodushinnaga. Nii ma siis hullunult endale raamatuid kokku krabasin, sest olgem ausad – Äripäeva kirjastusest tuleb ikka väga, väga häid raamatuid. Aga raamatust… (See on nüüd pähkel, kuidas seda kenasti kokku võtta. Kui ma teaks, kuidas seda teha, siis oleks see postitus juba nädalapäevad tagasi ilmavalgust näinud. Aga annan endast parima.) Kes meist poleks kuulnud raskel hetkel soovitusi nagu “keskendu positiivsele!”, “sa ei tohi nii negatiivselt mõelda!” või “unusta see üldse ära!” jne. Justkui negatiivsetes mõtetes ja tunnetes oleks midagi halba. See raamat räägibki väga tõenduspõhiselt sellest, kuidas väga okei on tunda kogu tundespektriulatuses erinevaid emotsioone. Küsimus on lihtsalt selles, kuidas neile tunnetele reageerida. Kas nendest tunnetest saavad sundmõtted, millesse klammerduda ja mis hakkavad kujundama mina-pilti. Teate ju küll seda “lõksu”, kus mingist lihtsast asjast hakkab aju üha suuremat probleemi ketrama. See on väga inimlik. Susan David kirjutabki, kuidas tulla elus erinevate raskustega toime ilma, et langeda klassikalistesse”lõksudesse” ja ilma, et suruda oma tundeid alla. Saladus on oma tunnete aktsepteerimises, nende uudishimulikus uurimises ja neile ruumi tegemises. Selles, kuidas navigeerida edukalt oma tundemaailmas. Taaskord VÄGA põnev lugemine.

Huvitav paralleel laste kasvatamise teemalt: Need lähenemised, millesse mina usun, ütlevad ikka, et kui laps tuleb mingite tugevate emotsioonidega vanema juurde (vahet pole, millistega), siis parim, mis lapsevanem saab teha, on aktsepteerida tema tundeid sellisena nagu need on. Mitte püüda neid vähendada, suurendada ega naeruvääristada. Kas siis lihtsalt olla olemas ja kuulata või aidata lapsel oma tunnetes selgusele jõuda peegeldamise kaudu. See aktsepteerimise osa tundus mulle lapsevanemana keeruline, sest esimene instinkt on asuda oma last lohutama ja talle lahendusi pakkuma. Aga just tänu selle aktsepteerimise harjutamisele on olnud oluliselt lihtsam ka enda emotsioonidesse sallivamalt suhtuda.

Colleen Hoover “Pihtimused”. Sõbranna potsatas selle mulle lauale ja enne ta seda tagasi ei saanud, kui ma olin seda kolm korda kahe nädala jooksul lugenud. Tore lugu noortest armunutest. Raamatu teeb eriti põnevaks ülesehitus, kus peatükid on vaheldumisi mees- ja naispeategelase silmade läbi kirjutatud. Naispeategelane on hiljuti elukohta vahetanud ja otsib lisaks päevasele juuksuritööle lisatööd, et maksta advokaadile. Tööotsinguil satub ta noore kunstniku ateljeesse. Kunstnik tunneb ta kohe ära – nende eluteed on kunagi ristunud, ainult, et tüdruk ei pööranud sellele toona erilist tähelepanu. Loomulikult tulevad kohe mängu suured tunded, mida hakkavad varjutama erinevad probleemid. Rohkem ma rääkida ei taha. Lugege ise, mis seal kõik juhtuma hakkab ja välja tuleb ning, mis kõige põnevam, mis jääbki alatiseks saladuseks. See oli väga mõnus õhtune lugemine. Lihtne ja kaasahaarav.

Tuleval aastal proovin rohkem rõhku panna raamatukogust laenutamisele, et mitte oma alles hiljuti hõrenenud raamaturiiulit kohe üle koormata. Ülimalt ruumisäästlikud on muidugi e-raamatud. E-raamat on ka hea valik olukordadeks, kus tavaline raamat ei toimi. Näiteks lapsi magama pannes. Tuld põlema ei saa panna, aga kui on taustvalgusega luger, siis ei sega see kedagi. Lisaks on ekraanitäis tähti laste jaoks nii igav, et nad ei piilu ka selle kaardervärgi poole. Ostsin endale lugerisse ka mõned lasteraamatud ja alustuseks loen neile sealt midagi ette. Kõik on rahul :).

Lugerit on ka eriti mugav kaasa võtta. Kui on vähegi oht, et ma pean kusagil aega parajaks tegema, topin alati lugeri kotti. Palju on minult ka uuritud, kas ekraani vahtimine silmadele ei hakka. Ei hakka. Kui taustvalgus on välja lülitatud, on lugeri lugemine sama nagu loeks paberraamatut.

Mida head Sina sellel aastal lugenud oled? Kirjuta mulle kommentaaridesse või facebooki postituse alla! 🙂

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga