Minimaliseerimine, osa 3 ja 4

Oh, päris pikalt on jälle kahtlaselt vaikne olnud.  Olen seda algust seitse korda ümber kirjutanud, sest kuidagi ei jõua seda lugu lõpuni kirjutada ja aeg aina läheb 😀🙈. Alguses oli kevad tulemas, siis suvi juba paistis jne, jne ja ongi sügis käes…

Aga sorteerimine… Järg jäi viimati köögikappide juurde. See nõude lugu oli üsna üllatav – ma tõesti ei kujutanud ette, et mul neid NII palju on!

Plaan oli siis selline, et laon kõik asjad köögimööbli töötasapindadele ja alles jäävad asjad lähevad kohe oma kohale kappi ja uue ringile minevad asjad lähevad lauale. Hahaa!! 😀 Ma pidin köögilauale kuhja peale laduma, et kõik asjad üldse kööki ära mahuks.

Lisaks köögikappides konutavatele asjadele (mida ma kusjuures aastas korra ikkagi üle vaatasin ja vähendasin), oli mul nõusid mööda maja veel kolme kohta peidetud :D.

Tegin südame kõvaks ja otsusastin, et alles jääb nii palju asju, kui mul köögikappidesse mahub. Seejuures peab neil seal olema ruumi vabalt hingata. Põhimõte ikka sama – alles jäävad ainult need asjad, mis rõõmu teevad. Köögis oli seda veidi raskem muidugi jälgida, sest ma ei ütleks, et näiteks vispel mulle üleliia palju rõõmu valmistab, aga ma kasutan seda tihti. Teisest küljest oli mul jälle suurem kogus eriti vahvaid veinipokaale, mis mul silmad särama panid, aga tõenäosus, et ma neid korraga vajan on jätkuvalt nullilähedane. Seega jäid alles ainult mõned.

Kokkuvõttes saime suurema hunniku nodi minema viia. Paar korda on juhtunud, et ma olen mõnda asja otsinud ja siis taibanud, et ma viisin ju selle ära. Hetkeemotsioon on “Mh!”, aga see möödub ja elu läheb edasi. Samas ruum sahtlites ja kappides on alles.

“Mis jama sa mu diivanile on korraldanud?!”
Pärast

Kokkuvõtvalt võib öelda, et ma pole senini ühestki uuele ringile läinud köögitarvikust suuremat puudust tundnud ja pole pidanud poodi tormama midagi juurde ostma. Pigem tundub, et nii mõnestki asjast, mis alles jäi, võiks veel loobuda.

See avarus kappides on niiiiii vägev!

Ja kui ma siin juba kirjutan, siis avasin ma ka käsitöötarvikutele sorteerimistule. Ma olen vägagi nõus selle tuntud ütlusega, et lõnga ostmine ja kudumine on kaks eraldi hobi. Seda võiks isegi laiemalt käsitleda – käsitöötarvikute ostmine ja käsitöö on kaks eraldi hobi. Selle kategooria juures üllatusmoment puudus, sest ma teadsin, et neid asju on palju – liiga palju🙈. Sest noh, mulle meeldib õmmelda ja kududa ja heegeldada ja tikkida ja paberikunst ja joonistada ja viltida… Paraku tuli mul sisekaemusega tegeleda ja tunnistada, et lisaks käsitööle meelib mulle ka trenni teha, lugeda, pildistada, aias sonkida, vahel mõni rida blogisse kirjutada. Ja siis veel kogu ülejäänud elu. Kõike nagu hästi ei jõua…

Jätsin alles nii palju asju, kui mu käsitöökappi mugavalt mahub. Mugavalt tähendab seda, et ma ei pea kapisügavusse sukelduma, et midagi kätte saada.

Kuna see rõõmu alusel sorteerimine poleks eriti eduline olnud, siis ma miksisin kokku Marie Kondo õpetuse ja Francine Jay soovituse ja jätsin alles need asjad, mis mulle meeldivad (Marie), aga ainult nii palju, kui mingisse kindlasse kohta mahub (Jay). Kanga karbile panin küll pärast sangpommi peale, et kaas ikka ilusti peal püsiks.

Uut elu otsivad asjad suundusid kohalikku käsitöökeskusesse, kus tublid nobenäpud neid kasutada saavad.

Nagu ikka, asusin ma erilise õhinaga asja kallale ja “enne pildid” jäid sedapuhku tegemata. Küll aga võite imetleda “pärast pilti” :D. Ma ei liialda, kui ma ütlen, et sinna riiulite juurde minekuks oli mõnda õhusõidukit või karke vaja – terve tuba oli manti täis.

Hetkel olen ma ühe keeruliseima kategooria kallal  – mälestused ja sentimentaalse väärtusega esemed. Neid viimaseid mul väga pole (ma hamsterdasin muid asju kokku). Õnnitluskaarte jms ma alles ei hoia. Suveniire ma ka kokku osta pole armastanud… Seega sorteerin ma praegu pilte. Ja neid on palju, oi-oi kui palju. Et kuidagi sellest massist läbi närida, jagasin pildid aasta peale ära. Iga kuu sorteerin mingi portsu. Senini olen ma suutnud graafikus püsida :D.

Ja mingi ime läbi on mul tunne, et see postitus on nüüd vist valmis. Kuigi ma pean tunnistama, et see on viimased paar kuud siin sellisel kujul seisnud ja oodanud seda õiget aega ja tunnet🙈.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga