Minimalismi poole teel, osa 2

Niisiis.. järgmised kategooriad: raamatud ja paberimajandus.

Alustame paberimajandusest. Marie Kondo ütleb, et kõik tuleb ära visata. Ma olin nii mässaja ja jätsin paar asja ikka alles ka – abielutunnistuse, laste sünnitõendid ja veel paar lepingut. See paberimajandusse kaevumine oli lihtsalt nii üle mõistuse igav, aga tasus end ära. Üks asi on muidugi see, et ma sain kõvasti ruumi vabastatud, aga tänu sellele sain ma ka oma ahjuukse puhtaks. Kusagilt sahtlipõhjast ilmus välja praeahu kasutsjuhend, sirvisin seda lootuses teada saada, kuidas ahju klaase eest võtta, et nende vahelt ka puhastada saaks. Selgus, et see on ülimalt lihtne!

Mis mind aga tohutult pahandas selle paberihunniku juures oli see, et 90%, kui isegi mitte rohkem, sellest hunnikust olid kasutusjuhendid mingites imelistes tundmatutes keeltes. Milleks??? Milleks panna kaasa 20 erikeelset kasutusjuhendit, kui piisaks ühest? See jääb mõistatuseks…

Aga raamatud… Mida on neist sortida? Arvasite ära – alles tuleks jätta ainult need, mis teevad sulle rõõmu ja mida sa kindlasti tahaksid veel lugeda. Mulle väga, lausa VÄGA meeldib Marie mõte, et kõiki raamatuid ei pea alles hoidma pelgalt tõestuseks, et sa oled neid lugenud! Raamaturiiul peaks olema dünaamiline paik, mis peegeldab omaniku hetke-eelistusi.

Mul oli see neljas kord kodust raamatukogu sorteerida. Te ei kujuta ette, kui palju raamatuid ja ajakirju siin oli, kui me siia kolisime. Iga korraga muutus “sõel” järjest tihedamaks. Sel korral loobusin viimaks raamatutest, mida ma juba mõnda aega “tahaksin” lugeda, aga riiuli ees seistes pigem valin mõne vana lemmiku. Lisaks läksid ka “ENEd”, mingid x-põhjusel seisvad raamatud, aga ka  raamatud, mida ma olen lugenud, aga ilmselt uuesti ei loeks. Mõni seisnud mu kogus ainult mõned kuud…

Ma leidsin mõned aastad tagasi vahva võimaluse vanade raamatute uuele ringile saatmiseks. Selleks on Eesti Hoiuraamatukogu. Nad võtavad vastu kõik korralikud raamatud ja perioodika, sorteerivad need ära ning korralikud ja sisukad raamatud suunatakse uuele elule. Ülejäänud on vanapaber. Oleme sinna viinud kaks auto pagasiruumitäit raamatuid.

Mu riiulisse jäi alles ca 50 raamatut – kõik sellised, mille eest ma oleks valmis uuesti maksma (mõne erandiga), kui nendega peaks õnnetul kombel midagi juhtuma.

Lisaks tõin ka kokaraamatud köögist ära.

Raamatutest oli mul isegi raskem loobuda kui riietest. Raamatud on nagu võlumaa. Kui ma lugema hakkan, lähen ma nii loo sisse, et ma vaataksin justkui filmi. Tegelased omandavad hääled ja hakkavad mu peas rääkima. Lugu haarab mind nii kaasa, et ma ei pane enam üldse tähele, mis mu ümber päriselt sünnib. Ja kuidas ma siis annan need võlumaad ära, koguni veel nii, et ma ise pole neid lugenud!? Vastus on lihtne – kui ma pole neid siiani lugenud, ei loe ma neid tõenäoliselt kunagi. Mu soovilistid Apollos ja Amazonis kasvavad kiiremini kui seened pärast vihma, samuti list raamatutest, mida ma laenutada tahan.

Kui ma riided lappasin kenasti kokku, siis raamatud ladusin ma väikestesse virnadesse ja sidusin kenade paeltega kinni ja tegin lipsukesed peale. Mõtlesin, et mu raamatute elus on kaunis päev – nad vabanevad vangitusest ja saavad minna laia maailma otsima kedagi, kes neid armastab ja kellele nad saavad heameelt teha. Selle asemel, et seista minu riiulis ja koguda tolmu. Mis te kostate?! Ma olen suutnud siin blogis kaks aastat oma hullumeelsust päris hästi varjata, mis?:D

Kuna need lood jõuavad teine viivitusega, saan juba rääkida ka tulemustest. Need kohad, mis ma olen korda teinud, on korras. Näiteks see köögiriiul seal avapildil. Suures õhinas ma muidugi enne-pilti ei teinud, aga enne laiutasid seal kokaraamatud, pestud lutipudelid ja kõik asjad, mis kööki ei kuulnud. Nagu ütleb F. Jay, pahnal on kombeks paljuneda. Praegu on lugu selline, kuna ainuke asi, mille koht on seal riiulil, on see lill, siis midagi peale selle lille seal ei ole. Mul hakkab silm tõmblema ja vererõhk tõuseb, kui sinna midagi kuhjuma hakkab :D.

Täiesti ootamatu boonus on see, et lapsed on hakanud oma algatuslikult asju õigetele kohatdele panema (see ei kehti muidugi mängutoa kohta:D), sest asjadel on nüüd väga kindlad kohad. Olen saanud ka märkuseid stiilis “emme, see ei käi ju siin!”. Noh, ega nad seda nüüd koguaeg ei tee, aga varem juhtus seda ikka haruharva.

Tegin telefoniga kiire klõpsu sellest raamaturiiulist. Üht-teist on sinna juurde tulnud, aga laias laastus on see jätkuvalt üsna zen-koht, mida vaadata :D.

 

Järgmisena avan ma teile oma köögikappide uksed ehk siis sorteerimistule alla sattusid nõud ja köögitarvikud.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga