Kuidas ma hakkasin oma kodu minimaliseerima

Pilt lehelt bixabay.com

Tunnistan ausalt – ma olen (olin) hamster. H-A-M-S-T-E-R. Koguja, korjaja, varuja või mis iganes muu nimisõna sobib hästi iseloomustama inimest, kes on asjade ära viskamises eriti, ERITI halb. Jep! That’s me! 

Kunagi ammu. Aasta võis olla… uhh.. ma ei tea… ehk 2006? 2007? Käisin alles gümnaasiumis ja ilmselgelt elasin vanematega. Hakkasime kallimaga, kes hoolimata ka sellest kentsakast seiklusest ummisjalu minema ei jooksnud ja nüüd kannab tiitlit “abikaasa”, mu tuba koristama. Ma juba praegu naeran selle üle, mis ma kohe kirjutama hakkan! 😀 Hahaaa! Me läksime vaidlema ja ma vist isegi natuke nutsin, sest ta tahtis ära visata minu Raffaello kommikarpide kollektsiooni. Ja see polnud veel kõik! Ka Geisha kommikarbid tahtis ta ära visata.  Ja ei – asi polnud selles, et karpides olid veel kommid sees. Need olid tühjad, aga nad olid kõik erinevad! Te ei kujuta ette, kui tihti tehakse Raffaello karpidele pisikesi disainiuuendusi. Kui karpe kõrvuti ei lao, siis ei saa arugi.

Ma vist rohkem ei pea seletama, kui suur koguja ma olin. Vahepeal olen ma olude sunnil hakanud asju ära viskama, laiali jagama ja taaskasutusse viima. Tegelikult on see hakanud mulle isegi rõõmu tegema. Ma koguni arvasin, et ma ei oma enam eriliselt kola. Hahahaaa! 😀 Ma olin tegelikult meister asjade sahtlitesse/kappidesse ja panipaikadesse peitja. Ruumi mul selleks kodus jagub.

Ja siis, nagu välk selgest taevast, tabas mind aasta alguses ühel  mitte nii õndsal hetkel tundmus, et mul on süda paha asjade “kultusest”. Kogu elu keerleb mingite asjade ümber. Poed kubisevad inimestest, kes ostavad endale mingeid asju. Ja ega siis asi sellega ei piirdu – ostame teistele ka! Sünnipäev – kingime asju. Jõulud – kingime asju. Emadepäev – veel asju. Soolaleivapidu. Uue auto liigud. Naabri kassi sünnipäev (nagu hiljem selgus, siis päriselt ka inimesed käivad naabri kassi sünnipäeval). Asjad, asjad, asjad. Käid tööl, teenid raha – ikka selleks, et osta veel asju! Aaaapppiiiii!

Samal hetkel süttis mu pea kohal pirn ja valgustas, et mida rohkem on mul kodus asju, seda rohkem on asju, mis saavad olla vale koha peal, seda rohkem peab neid asju tagasi õigele kohale panema.

Ja kirsiks tordil oli mul väga inspireeriv vestlus ühega neist sõbrannadest, kelle elamine on alati korras ja puhas. Alati. Isegi siis, kui tornaado ta aknast sisse tuiskab ja kõike laiali üritab pilduda, on tema elamine nagu sisustusajakirja pildilt.

Tellisin endale Marie Kondo raamatu “Jaapani korrastuskunst”, lugesin selle õhinal läbi ja asusin asja kallale. Kuigi interneedus kubiseb paksult igasugustest kokkuvõtetest sellest raamatust, siis ilma seda otseselt lugemata läheb point justkui kaduma. See, kuidas muuta oma mõttemaailma. Seega – soovitan soojalt.

Võtsin nõuks kasutada KonMari meetodit ja teha oma elamisele tiir peale just selles järjekorras nagu Marie soovitab. Kuigi pean ausalt tunnistama, et ma pole suutnud siin-seal oma käsi tagasi hoida ja veidi etteruttavalt juba kodus ruumi vabastanud. 😀 Aga, nagu KonMari meetod ette näeb, tuleb alustada riietest ja oluline on kõik riided ühte kohta kokku tassida. Kõik. Iga viimane kui ese, jalanõu, kübar, sokk.

Pean tunnistama, et ma olin veidi hämmingus. Loomulikult ei kõrgunud mu riidekuhjad laeni, nagu Marie Netflixi sarjas kolaga kimpus olevatel saatekangelastel, aga üllatunud olin ma siiski.  Ma ju alles kevadel saatsin mitu kotitäit riideid heategevuseks! Mis seal ikka. Läks veel kolm kotti. Ega mu kappi suurt midagi alles ei jäänud, aga see ongi hea. Juba ammu paelub mind mõte kapselgarderoobist. Ehk siis vähesel hulgal väga hästi valitud ja omavahel sobivaid riideid, mida kombineerides saab luua lugematul hulgal erinevaid outfite.

Lugesin ka Francine Jay raamatut “The Joy of Less” ja see naine on küll minimalismi kuninganna. Ma sain temalt nii palju inspiartsiooni. Tõesti, kui palju erinevaid seelikuid on ühel naisel vaja? Sõltub tema elustiilist ja tööst? Kas ikka sõltub? Ehk ajab üks väga hoolikalt valitud seelik asja ära? Hm!?

Mulle meeldib Jay mõte, et igaüks peaks leidma enda jaoks selle mugava minimalismi piiri. Mõni naine leiabki, et talle piisab ühest seelikust, mõnele tundub, et kaks on paras ja kolmas arvab ehk üldse, et seelikut polegi vaja. Ehk siis minimalismi ei saa suhtuda kui mingisse kindlasse numbrisse. Kui me siin juba riietest rääkima hakkasime… ükski juhis ei ütle, et sa oled minimalist siis, kui sul on kapis ainult 20 riideeset. Üle selle oled kadunud vend!

Ja tegelikult ei olegi point ainult selles, kui palju sul kodus asju on. Ehk olen ma mega ostuhull ja sama agar asjade minema saatja. Ostlen endale iga kuu uue garderoobi kusagil kiirmoemekas ja koju tulles loobin kõik vanad asjad minema. Ise keksin jalalt jalale, et näe, mul on kapis ainult 21 hilpu – olen minimalist missugune! Kindlasti mitte! 😀

Pigem on asi tarbimises. Mõte on tarbida minimaalselt. Pole vaja osta uut paari teksaseid lihtsalt selle pärast, et soodusmüük oli. Ja see ei käi ainult riiete kohta. Inimestel kipub olema väga palju asju topelt, kolme-, nelja- või kümnekordselt. Nägid poes üliilusat kruusi? Või oli hoopis kampaania “ostad ühe, saad teise poole hinnaga”? Aga kas neid asju päriselt ka vaja oli? Pole vaja osta kokku (ja omada) lauanõusid 20 inimese võõrustamiseks, kui sa reaalselt seda kunagi ei tee, või teed ehk kord 10 aasta jooksul – sel juhul võid sa need kusagilt ka kokku laenata.

Seda ostmise poolt on kergem hoomata, aga mis siis sellest on, kui need asjad ka kodus seisavad? Asjade tegemiseks on kulutatud ressurssi. Kui mul seisab kodus jõude, lihtsalt “igaks juhuks” 5 morsikannu, et oleks, mida lauale panna, kui tädi Selma kord 15 aasta jooksul külla tuleb, tähendab see 5 morsikannu, mis tuleb juurde toota, et need 5 inimest, kellel reaalselt pole kannu, aga väga vaja läheb, saaks need osta. Ja nii on iga asjaga.

Lisaks avastad ühel päeval, et kõik need asjad, mis said kunagi kokku ostetud, ei meeldi enam. Võtame näiteks serviisi. Kõlab väga vanamoodsalt, aga point jääb alles. Jõulud tulemas, ostsid uue komplekti, millega ehtida pidulauda. Väga kaunis on, ilusa lillemustriga. Esialgu ei ole nagu piisavalt pidulikku südmust, komplekt seisab. Siis hakkab esimene vaimustus mööduma ja komplekt leiab rohkem kasutust. Pika peale hakkab juba ära tüütama, et pidulaual on alati sama ilme. Ehk ostad suisa teisegi komplekti?

Heal juhul läheb see nõudekomplekt igapäevakasutusse ja kasutatakse ribadeks. Levinum versioon on see, et see jääb kapipõhja mädanema. Aastad mööduvad, tulevad uued tegumoed ja disainid. See vana komplekt on jäänud ajale jalgu ja ausalt öeldes ei saagi sa enam aru, mis sulle selle juures meeldis. Isegi, kui see viia uuskasutuskeskusesse, ei pruugi see leida endale uut omanikku.

Okei. Nõud on mõnes mõttes aegumatud. Kui klaas peab vedelikku kinni, saab seda kasutada, olgu ta siis kui iganenud välimusega tahes. Aga on asju, mille tarbimisväärtus ajas kahaneb – kunstnahk praguneb, kangaste elastsus kaob, raamatud kolletuvad nii ära, et lugemine muutub raskeks jne, jne. Pole ju mõtet lasta asjadel kodus seista ja oodata nende surma, et neist siis loobuda. Kui koju on sattunud midagi, mis pole kasutust leidnud või on ajapikku kasutusest kõrvale jäänud, on parim talle kiiresti uus elu leida.

Ja teiseks. Tarbetult seisvad asjad hakkavad ahistama. Nad matavad enda alla esmalt kõik panipaigad, sahtlid, kapid, riiulid. Kui kõik “silma-alt-ära” kohad saavad täis, hakkavad nad kogunema kappide, laudade ja muu mööbli peale, halvimal juhul ka põrandale. Kodust saab nagu suur laoruum, kus elupinda jääb järjest vähemaks. Ruumi, kus perega vabalt ja mõnusalt aega veeta hakkab nappima. Ükskõik kuhu kodus vaadata, ikka vahib vastu hunnik asju. Kui kusagilt on vaja midagi kätte saada, tuleb esmalt kaevuda…

Tulles nüüd tagasi Maire Kondo juurde… KonMari õpetuses tuleks oma asju enne loovutamist tänada, et nad meid nii hästi teenisid. Enne raamatu lugemist tundus see nii jabur. Aga tegelikult on see päris tore. Eriti minusugusele (eks)hamstrile. Ja kuna mul oli tõesti kohati mõnest asjast NII raske lahti öelda, siis asja tegi kergemaks ka see, et ma mitte ei visanud riideid nutsu või toppinud kägarasse kotti vaid lappisin nad nii ilusti kokku kui sain ja pakendasin hoolikalt. Okei. Ma kõlan nagu hullumeelne :D.

Riided oli aga alles esimene kategooria. Terve majapidamine ootab ees ja mul näpud sügelevad! Järgmiseks siis raamatud ja paberimajandus ;).

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga