Kõik sügavkülma!

Ma ei tea, kuidas Teiega on, aga minus on peidus küll üks korilane, kes suvel kõva häält hakkab tegema. Enne veel, kui ma kodumaa kaunisse loodusesse sukeldusin, hullasin veidi kasvuhoonesaadustega. Loodan Teid oma vaimustusega nakata :D!

Ühel päeval ma nimelt avastasin, et mu maistetaimede kast ajab suisa üle ääre ja hirmus kahju oleks lasta kõigel seal lihtsalt “parim enne” mööda. Nagu juba esimese ringi sibulate ja murulauguga juhtus :(. Nii ma siis hakkisingi sügavkülma esimese portsu peterselli, tilli ja basiilikut.

Kõik minu moodi veidi pepsid, kes ei armasta oma toidus näha maitsetaimede rootse, kikitavad nüüd kõrvu. Ma hakin külmakottidesse ainult nn leheosa. Rootsud paned eraldi kotikesega sügavkülma. Kusjuures tilli ja peterselli rootsud lähevad eraldi. Neid on talvel hea kasutada puljongi keetmisel ja juurviljade aurutamisel. Maitset annavad nad ju ikka :).

Ja need rootsukesed panen kotti iga kord, kui toidus tilli või peterselli vaja läheb. Ühel päeval kaks ja teisel kolm ja suve lõpuks on kott täis.

No ja siis see baasilikupuhmas. Kui basiilikul lehti õigesti kärpida (ehk siis pidevalt tuleb uutel harudel latvad maha võtta), ajab ta ennast väga haraliseks ja kasvatab tohutu lehemassi selga.

Kuna neid lehekesi oli terve suur kausitäis, otsustasin siin esimest korda elus proovida pesto tegemist. Nagu ikka, ei püsinud ma kuidagi originaalretseptis ja lähtusin oma maitse-eelistustest ja kapis leiduvast valikust.

Minu pestos võtsid koha sisse:

60g basiilikut

2spl päevalilleseemneid

1 küüsaluguküüs

2tl sidrunimahla

2spl oliivõli

2spl Valio Fortet

maitse järgi soola pipart

Pean tunnistama, et plaanisin olla väga agar ja pesto uhmris valmis nühkida. Alustasin päevalilleseemnetest. Nendest sain jagu, aga bassilikulehte juures andsin alla! Mõngli uneaeg oleks enne otsa saanud… Seega pistsin need pisikesse köögikombaini ja pesto sai valmis kiiremast kiiremini. Kasutasin seda kana valmiatamisel koos paari kapis leiduva lisandiga ja no tõeliselt hea sai. Algne retsept seisab mu märmkimus ja ootab blogisse jõudmist! 🙂 Tahan ainult paar koostisosa kättesaadavamate vastu vahetada.

Ühel päeval turgatas mulle pähe, et meie heinamaal kasvavad metsvaarikad ja ma pole juba mitu aastat käinud vaatamas, kuidas neil seal läheb. Neli aastat tagasi maale kolides oli seal paar üksikut vart. Läksin siis kaema ja oh seda rõõmu! Vaarikad olid hõivanud ca 10m2 ala ja just hakanud otsast valmis saama! Nüüd ma siis olen üle paari päeva nina sinna põõsastesse pistnud ja liitrikese korjanud. Päris metsa vaarikale minemisega tasub veel ilmselt oodata, sest viludas kasvavad marjad olid alles täiesti pisikesed ja rohelised.

Samuti üllatusin ma ühel päeval diskgolfi mängimas käies. Terve metsaalune sinetas mustikatest. Ma olin kartnud, et selle aasta põuane kevad/suvi jätab meid suurema saagita, aga ei! Marjad olid isegi täiesti korralikud ja juba valmis ka. Võtsimegi mehe emaga ette väikese retke mustikametsa. Metsas oli kõvasti puid maha võetud ja koht, kus ma viimati nagu mustikaparadiisis olin, oli täiesti ära sõtkutud. Päeva lõpuks leidsime uue rikkaliku mustikakoha ja sain oma 3-liitrise pange kenasti täis. Juba ootan, et saaks uuesti metsa minna!

Sain ka mehe emalt hea nipi mustikasiniste näppude vastu. Käsi tuleb rabarberiga nühkida. Kuna rabarberipõõsas tundus liiga kaugel olevat, tegin käed märjaks, kallasin peale teelusika jagu sidrunhapet ja sellega hõõrudes muutus tumelilla värv helepunaseks ja tuli veega loputades maha! Ehk siis happelist keskkonda on vaja. Kindlasti võiks proovida ka sidruniga. Trikk on selles, et eelnevalt ei tohi käsi millegi muu kui puhta veega pesta. Seep unusta kohe ära! Aluseline keskkond kinnitab värvi koheselt päevadeks näppudele.

Ühel päeval Mõngliga jalutades nägime naabrimeest, kes meid lahkelt oma metsa maasikale kutsus. Naabrinaine kordas paar päeva hiljem kutset ja nii saigi kogu perega metsa mindud. Olgu öeldud, et mu abikaasa võib teha kodus ükskõik millist tööd, aga see marjade korjamine talle kohe üldse ei istu. Seda suurem oli mu rõõm tema tuleku üle! Igaljuhul olin ma sattunud järgmisesse paradiisi maa peal – metsmaasikaparadiisi! Nii kahju, et ei saa edasi anda seda lõhna, mis seal raiesmikul oli. Ja hiljem meie täitunud maasikapanges. Ma pole kunagi oma elus näinud nii palju ja nii suuri ja nii punaseid metsmaasikaid!!! Olen nii tänulik ja rõõmus, et naabrid nii lahkesti meiega oma metsaande jagasid! 🙂

Kõik need korjamistrallid leidsid astet ühel nädalavahetusel. Samal nädalavahetusel rääkisin emaga ja uurisin, kas tal on õnnestunud ka aedmaasikaid talveks sügavkülma panna. Tuli välja, et mitte eriti. Pehmelt öeldes tabas mind paanika. Maasikahooaeg on kohe lõppemas ja meil polegi maasikaid sügavkülmas! :O Mis meist talvel küll nii saab? Tormasin turule ja sain veel oma köögiviljaonult paar viimast karpi maasikaid. Eriti punaseid ja magusaid. Suur osa rändas pakkimise käigus Mõngli kõhtu, osa tuli ka juba välja praakida, aga mõne koti ikka sain.

Ja siin kohal tahangi kõigile südamele panna, eriti neile, kel puudub võimalus või tahe ise midagi kasvatada, korjata ja ka ema/vanaema ei tegele sääraste asjadega – minge turule! Ostke neid asju, mida te talvel nii ehk naa muidu poest ostaks, ja pange võimaluse piires sügavkülma. Kui värske maitseroheline on talvel toidu sisse teretulnud, siis igal juhul on mõttekam panna seda tipphooajal sügavkülma kui talvel supermarketist osta. Üks asi on rahaline pool, teine sisuline. Näiteks talvine potibasiilik on nii pikaks veninud ja lehti napib rootsu küljes. Pealegi kipuvad kõik potijuurikad kodus ruttu inetuks minema, sest potis on ruumi ainult juurtele, see eeldab pidevat kastmist, ja kodus pole nii valge kui seal aiandis, kust nad tulevad.

Kogu selle pika jutu lõpuks olgu öeldud, et ega ma pole ainult metsas istunud. Suvi on nii hullupööra inspireeriv aeg, et uusi retsepte pressib uksest ja aknast sisse. Viimase lihvi sai hiljuti seenemuffinite retsept (kerguse huvides on taignas oma koht ka suvikõrvitsal), valmis on pannud ennast ka üks lihtne magustoit ning kevadest saadik tolmu kogunud vegankotletide retsept. Lisaks see kana pestoga, millest ülal juba juttu oli. Üht-teist jätan üllatuseks ka! 🙂 Pluss ka üks tee-ise-projekt.

Keegi võiks nüüd, palun väga, mu unevajadust paari tunni võrra ööpäevas vähendada!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga